Inglise keeles tähistavad need kaks terminit kahte erinevat positsiooni. Bookkeeper registreerib äritehinguid algdokumentide – müügiarvete, kaupade või teenuste ostuarvete, pangakviitungite jne – alusel. Accountant on isik, kes suudab saadud esmaseid andmeid töödelda ja analüüsida.
Eesti keeles kasutatakse sõna “raamatupidaja” mõlema ametikoha tähistamiseks ja see tekitab mõningast segadust. Suurtes firmades on tavaliselt mingi astmestik – raamatupidaja, vanemraamatupidaja, pearaamatupidaja, väikestes firmades on tavaliselt ainult raamatupidaja. Tegelikult vastab mõiste “bookkeeper” pigem “andmesisestaja” ametikohale.
Vaatame, mida teeb tegelikult inimene, kelle ametikoht vastab ingliskeelsele mõistele “accountant”, ja mida teeb “bookkeeper”.
Accountant koostab ettevõtte raamatupidamise sise-eeskirju, kontoplaani ja muid raamatupidaja tööks vajalikke juhiseid. Samuti kontrollib ta raamatupidaja tööd ja teeb vajalikke parandusi. Accountant koostab raamatupidamisaruandeid – bilanssi, kasumiaruannet, rahavoogude aruannet, maksudeklaratsioone, aastaaruandeid ja muid aruandeid juhtkonnale. Sisuliselt nimetatakse teda suurtes ettevõtetes pearaamatupidajaks.
Bookkeeper registreerib ettevõtte äritehinguid vastavalt raamatupidamispõhimõtetele. Sageli ei saa ta isegi bilanssi koostada, sest tema ametikoht ei nõua sellist oskust.
Kui me räägime tegelikkusest, siis umbes 80% raamatupidajatest täidavad ainult bookkeeperi ülesandeid. Ettevalmistavat osa ei peeta eriti oluliseks, nad kasutavad valmis kontoplaani, mis on tavaliselt juba raamatupidamisprogrammis olemas. Raamatupidamise sise-eeskiri on samuti standardne, võetakse internetist, suvalisest õpikust või tuttavatelt. Tehingud kirjendatakse võimalikult üldistatult. Aruanded võetakse otse programmist, tegemata kulutuste jaotust otsesteks, halduskuludeks, muudeks jne. Ja vastavalt sellele arvutavad vähesed ettevõtte finantsnäitajaid (me ei räägi kasumist ja kahjumist). Juhtimisaruandeid praktiliselt ei kasutata, sest juhid tavaliselt ei küsi neid. Harvade eranditega paluvad nad teha võlgnike nimekirja ja maksmata arvete nimekirja. Raamatupidamisteenust ostes vaadatakse kõigepealt pakutavat hinda ja seda, et riigiasutuste nõutavad aruanded on tehtud, mitte midagi muud.
Tuleb välja, et raamatupidamine on automatiseeritud ja standardiseeritud, samas kui raamatupidaja tegeleb bookkeeping-uga, kuigi see peaks olema just vastupidi. Raamatupidaja peaks rohkem tegelema accounting-uga – planeerimisega, kontrollimisega, aruannete koostamise ja analüüsimisega. Üha tihedama konkurentsiga keskkonnas tuleks rohkem tähelepanu pöörata kulude kontrollile ja müügijuhtimisele ning see on vaevalt võimalik ilma kvaliteetse accounting-uta.
